Väike ja veel suhteliselt noor kennel nimega SAMITE sai loodud 16.06.2004.a.
Asume me Tallinna piiril Laagri külje all rohelises Veskimöldres.

Meie perre kuuluvad pereisa Tauno, tütred Kätlin (19) ja Kirke (16) ja mina, pereema Aili. Tauno on aastakümneid tegelenud orienteerumisspordiga. Minu kanda on muude asjaajamiste kõrval ka kõik kenneliga seotud tööd-tegemised.

Meie kenneli koerapere moodustavad 6 samojeedi koera. Emased samojeedid ”Nette” ehk Omenapuun Kultakaneli, „Sophie” ehk Omenapuun Pamina, Samite Rocky Edelweiss ehk "Weiss" ja noorim "samojeedineiu" Samite Delicate Design O´Chase ehk "Suzie".
Isaseid samojeedi koeri on meil üks, "Suzie" vend Samite Date With Destiny O´Chase, kodunimega "Ecco". Meie kenneli koerte hulka on kuulunud ka Nette tütar Samite Päivitar ehk "Beti", kes tänaseks kuulub lepingujärgselt alates 2006. aasta sügisest kennelile "Rainbow In The Sky"ja elab Väike-Maarjas toreda perekonna Horeb´ite juures.

Peres on meil peale koerte veel läti tõugu must iludus- hobune „Rodeo”. Viimane elab Tallinna lähistel Hüüru tallis.
Hobused ja ratsutamine on mu nõrkus olnud lapsest saadik,nagu ka koertega tegelemine.

Lähemad kokkupuuted koertega algasid mul 13.aastaselt,kui sain omale esimese koera,paberiteta bolonka „Bamby”,kellest oli suurt rõõmu meie toonasele perele 13-ks aastaks.
Peale „Bamby” surma tekkis minu koerapidamisse mitmeaastane paus,sest tundus,et teist nii truud ja tarka sõpra pole enam võimalik leida.

Kui aga 2000. aastal valmis meil oma maja ja sai korterist suuremasse elamisse kolitud, tundsin,et ilma koerata on elus justkui miskit puudu. Pealegi oli neljajalgse sõbra majja tulek ka laste suur soov. Aga keda valida?
Nii saigi ette võetud koerte atlas ja koos abikaasaga hakatud otsima tõugu,kes meile kõigile meeldiks. Kuna abikaasa eelistas laikat ,minule meeldivad aga pisut rohkema karvaga koerad, jõudsime konsensusele,et samojeedi koer oleks meile kõigile vastuvõetav.
2001. a lõpupoole saigi hakatud otsima kutsikat. Et Eestis elas sel ajal vaid paar isendit samojeedi koeri ja siit polnud võimalik samojeedi kutsikaid osta ,sai pilk pööratud Soome poole.
Omenapuun kennelist sai väga meeldiva perenaise Päivi Björni abiga sobiv kutsikas leitud.Jõuludeks oli meie peres juba uus liige-pisike samojeedineiu „Nette”.

See imearmas jääkaru poega meenutav olevus vallutas kohe meie kõigi südamed.Ja mitte ainult meie ,vaid ka kõikide meie sugulaste-tuttavate omad. Isegi kõige koerakartlikumad tuttavad said „Nette” abiga koera hirmust üle.

Oma valikut ei ole pidanud me kunagi kahetsema. Ta lihtsalt on nii särav isiksus! Samojeed suure algustähega!
Kui 2004 a.suvel sündis „Nettel” esimene pesakond kutsikaid,oli see tõug saavutanud minu silmis oma ülimeeldiva olemusega sellise poolehoiu,et otsustasin jätta oma omandisse veel teisegi koera,sedakorda siis oma koera kutsika.
Kuna aga abikaasa esialgu teist koera koju ei soovinud,tuli leida „Beti”-le nn. asenduskodu.
Nii saigi ta omale kodu Väike-Maarjas , kus ta on saanud pere suureks lemmikuks.

Meie kenneli kolmas liige,”Sophie” tuli aga meile üsna ootamatul moel.
Nimelt olime kõik 2006. aasta kevadel suures ootuses,et „Nettel” sünnib varsti teine pesakond väga perspektiivseid kutsikaid.
Juhtus aga halvim, 2 nädalat enne poegimise tähtaega lõi ootamatult tulevasele koeraemmele mädase emaka põletiku.Kogu pesakond hukkus üsas ning koera elu päästmiseks tuli teha operatsioon,mille tulemusena „Nette” steriliseeriti.
Võitlesime tema elu nimel tilgutite all nädal aega...ja jäime võitjaks!
Suur oli meie kurvastus juhtunu üle,aga veel suurem oli rõõm,et meie pere kõigi lemmik tuli sellest õnnetusest eluga välja.
Peale juhtunut oli „Nette” suures stressis,omalgi liikus kõiksugu mõtteid peas. Ja siis tuli pakkumine Nette kasvatajalt Soomest-võtta Omenapuun kennelist teine emane kutsikas juurde.Saigi väikest „jääkaru” poega Soomes vaatamas käidud ja mis seal salata...kutsikas oli imeline.
Nüüd jäi veel lahendada probleem,kuidas pereisa kutsika tulekuga majja nõusse saada.
Õnneks andis abikaasa peale pikki läbirääkimisi naispere survele järgi ja juuni esimestel päevadel sai „Sophie” ehk Omenapuun Pamina meie pere uueks liikmeks.
Nette võttis emakohustused sujuvalt enda kanda ja sellest ajast oli väike ja suur samojeedipreili kahekesi lahutamatu „team”. Pisike ei jäänud suuremast sammugi maha ja tegi kõik järgi,mida vanem ees õpetas.
Tänaseks on saanud „Nette”-st juba ka vanaema ja vana-vanaema ning 2006.a kevadised kohutavad sündmused hakkavad õnneks ununema.
Nüüd elab meie juures ka "Beti" üks tütardest, koerapreili nimega „ Weiss”. "Sophie"tegi oma esimese eluaastaga kiiret ja kõrget tähelendu,saavutades oma 13.-ks elukuuks juba Eesti,Läti,Leedu,Baltimaade,Venemaa ja Valgevene juuniortšempioni tiitli ning on tänaseks pärjatud seitsme maa tšempionitiitlitega. Ka "Weissi" näitusete tulemustega võib igati rahule jääda.Temalgi on ette näidata mitmed tšemionitiitlid. Meie kenneli noorimad liikmed "Suzie" ja "Ecco" on "Sophie" järeltulijad ning nad on sündinud sügavkülmutatud spermaga viljastusest. Nende isa, Sunmist Witch Enchanter e."Chase", elab Austraalias ja teeb seal oma suuri tegusid näituseringides. Loodetavasti on ka meie kennelisse sündinud "Chase´i" järglastel ees edukas tulevik.

Kuna Eestis on samojeedi koerte populatsioon veel suhteliselt väike , pean siinses tõuaretuses eriti oluliseks väga läbimõeldud ja kontrollitud tegevust.
Kasutan aretuses pärilike haiguste osas ainult kontrollitud ja terveid koeri ning leian,et seda peaksid tegema kõik aretajad.
Samuti pean oluliseks,et aretuse käigus ei aretataks koeri ainult efektsele välimusele näituste tarvis,vaid et säiliksid ka samojeedi ürgsed instinktid olla valvas,sotsiaalne ning suurepärane kelgukoer.

Juulis 2006 toimus Eesti Samojeedide Tõuühingu asutamiskoosolek,kus mul oli au saada valituks tõuühingu esinaiseks.Seda ühiskondlikku ametit sai peetud kolm aastat, 2009 aasta kevadeni.
Olen ka Soome samojeedide tõuühingu liige ning enese täiendamisel kõiges samojeedi koertega seonduvas olen just tänu võlgu selliste Soome kennelite nagu Omenapuun,Ikiliikuja,Talvituuli ja Tupenkrapinan ja Tuulian kenneli omanikele.